Kuidas juhiga mitte nõustuda ja mitte oma karjääri kahjustada

Mäletan siiani esimest korda, kui ütlesin juhile, et ta eksib. Käed värisesid, olin lause trepikojas selgeks õppinud ja alustasin halvima võimaliku lausega: „Tegelikult pole see õige.“ Ta jäi vait. Koosolek läks edasi. Umbkaudu kolm nädalat pärast seda tundus iga talle saadetud e-kiri maanduvat jahedamas ruumis.

Siin on, mida olen sellest ajast õppinud, enamasti rasket teed. Tööl vastu vaidlemine ei ole iseloomujoon. See on oskus ja nagu igal oskusel on sellel tehnika, ajastus ja punkt, kus tuleb lihtsalt lõpetada.

Vali lahing enne, kui suu lahti teed

Iga halb mõte ei ole kaklust väärt. Küsi endalt kolm küsimust: kas see mõjutab tööd, meeskonda või ainult minu eelistust? Kas otsust saab veel muuta? Kas see läheb mulle poole aasta pärast veel korda?

Kui vastus on ei, ei ja ei, kulutad sa sotsiaalset kapitali millegi peale, mis ei loe. Hoia see alles. Järgmisel kvartalil tuleb otsus, mis on tõeliselt oluline: käivitamise kuupäev, tööle võtmine, eelarverida. Ja sel päeval tahad sa olla inimene, kelle vastuväiteid veel ausalt kuulatakse.

24 tunni reegel

Suurem osa karjäärkahjustustest juhtub esimesel tunnil pärast seda, kui otsus on halvasti vastu võetud. Sel tunnil ei tohiks sa rääkida. Kirjuta vihane sõnum. Ära saada seda. Maga selle peale.

Järgmisel hommikul muutub argument tavaliselt lühemaks ja teravamaks. Sa lõpetad vaidlemise koosoleku tooni üle ja hakkad rääkima sellest, mis tegelikult katki läheb: tähtaeg, klient, kulu. Kui probleem tundub pärast ööd endiselt kiire, tasub see tõstatada. Kui see on haihtunud, oli see tõenäoliselt sinu egost, mitte tööst.

Vaidle otsusele vastu, mitte inimesele

Siin teeb raske töö ära keel. „Te ei mõelnud selle läbi“ lõpetab vestluse. „Tahan veenduda, et ma saan sellest kompromissist õigesti aru“ hoiab seda käimas.

Paar algust, mis tavaliselt toimivad, vähemalt neis kultuurides, kus olen töötanud:

• „Kas ma võin ühe osa sellest läbi proovida?“ annab märku, et aktsepteerid suunda ja tahad seda parandada.
• „Mind muretseb, mis juhtub, kui tarnija hilineb kaks nädalat. Kuidas me selle katame?“ muudab vastuväite ühiseks probleemiks.
• „Mina näen seda teisiti ja siin on andmed, mida vaatan.“ jääb otseseks, olemata isiklik.

Mida vältida: „kogu lugupidamise juures“ (keegi ei usu), „kõik on nõus, et“ (leiutab rahva) ja „sa alati“ (muudab otsuse iseloomu hindamiseks).

Tule ettepanekuga, mitte ainult kaebusega

Vastuväite võib juht kümne sekundiga kõrvale lükata. Konkreetset alternatiivi on raskem eemale lükata.

Nii tee kodutöö. Kui arvad, et käivitamine peaks edasi lükkuma, tule kahenädalase plaaniga, kolme ülesandega, mida tuleks nihutada, ja ühe asjaga, mille sa ära jätaksid. Kui arvad, et töölevõtt on vale, too profiil, mida sa selle asemel otsiksid. Sa ei palu olla õigus. Sa palud olla kasulik.

Tead, millal vastus on „mitte praegu“

Mõnikord tõstad selle hästi, kaks korda, ja vastus on ikka ei. See on informatsioon. See ütleb, kuidas siin otsuseid tehakse ja kas sa saad sellega elada.

Kui teema on väike, lase lahti ja pane kirja. Kui see on tõsine ja kordub, turvalisus, eetika, miski, mis kahjustab kliente, siis ei ole vestlus enam veenmisest. See on eskaleerimisest, dokumenteerimisest või halvimal juhul sinu järgmisest tööst. Need on suuremad käigud ja need vääritsevad selget pead, mitte kuumavat.

Hästi vastu vaidlemine ei ole võitmisest. See on sellest, et jääda ruumi piisavalt kauaks, et inimesed ikka tahaksid sinu arvamust oluliste otsuste juures kuulda. See juht, kes aastaid tagasi minu kohmaka lause kõrvale lükkas, sai hiljem üheks mu parimaks soovitajaks. Mitte sellepärast, et mul sel päeval õigus oli. Vaid sellepärast, et ma õppisin järgmisel korral paremini ütlema.